Võrdõiguslikkust on vaja hoopis meestele

Reet Roos, Riigikogu liige, Res Publica

SLÕhtuleht, 19. jaanuar 2004

Vahel tundub mulle, et meeste ja naiste võrdõiguslikkusest peaks rääkima peaasjalikult meeste pärast. Eestis elavad mehed 12 aastat vähem kui naised. Meeste enesetappude hulk on katastroofiline ja enesetapjate seltskond aina nooreneb.

Hiljutisest sotsiaalteadlaste tehtud uuringust selgus, et mehed tunnevad kohustust vastutada pere majandusliku heaolu eest. Normaalne, mõtleme. Asi läheb kahtlaseks, kui edasi uurida. Meestel on puudu lähisuhetest, sest nad ei oska neid hoida, kuna peavad liialt sageli vastama macho-tüübile.

Need on sellised, kes ei hooli, võidavad alati, on kõige targemad ja kiiremad otsustajad. Mees peab hakkama saama! Muidu on ta lontu. Kas tuleb tuttav ette? Nii et võib-olla hoopis sellise lähenemise tõttu nõuavad mehed endale ka rohkem palka ja ülemused - ikka mehed - seda täiesti mõistvalt ka maksavad.

Ebavõrdsus algab kodust

Suhtumine algab kodustest stereotüüpidest - poisile öeldakse, et mehed ei nuta. Ja nüüd nad ei nutagi, vaid kipuvad end üle koormama, elu põletama või hirmude käes vaeveldes end koguni maha tapma. Või niisama vara surema. Naistele on nutt loomulikum ning seda ei võeta ka liiga tõsiselt.

Pole vahet, kas mees sureb ületöötamisest infarkti või luuserina pikka viinasurma. Ja lähedaste südamevalu ei saa mõõta niikuinii, aga mida lähedased meeste heaks nende meeletu elu ajal teevad? Vanadusse tänastest metsapullidest vaevalt keegi sureb, sest ühiskond arvab, et mees teenigu rohkem ja vastutagu pere heaolu eest. See ongi nad viinud lahendamatute toimetulekuhirmudeni.

Statistiliselt on meeste levinuim hirm majanduslikult mitte hakkamasaamine. Naistel seevastu mitte nii drastiliselt - aga võib-olla peaks tekitama? Võrdsust ju vaja! Me ei tea, kas ühiskond on meeste suhtes ülekohtuselt nõudlik, või on mehed liiga nõrgad neile pandud ootuste ees, tulemus on üks - naised elavad meestest kauem.

Üks naiste pikema eluea põhjusi on ehk tõsiasi, et nad tegelevad rohkem stressi maandavate asjadega - kodu ja perega. Mehed aga maandavad tööstressi pahatihti alkoholiga. Peretüli nutab naine sõbranna juures välja, mees hakkab jooma või läheb lõbumajja. Sest nii on mehelik ja vastupidi teevad ainult tüdrukud.

Õudust tekitavad kvoodid

Võrdõiguslikkuse kvoodid oleks küll kiire samm "lääneliku õigluse" poole, kuid nii võib mõne asjaliku mehe asemel sattuda ametisse asjatundmatu tibi - ainult seepärast, et ta on naine. Lolle on naiste seas ju sama palju kui meeste hulgaski. Tööle võetagu inimesi ikka oskuste järgi.

Mulle tundubki, et kui tööandjale on vaja hoolast, kohusetundlikku töötajat, vaadatakse tähelepanelikumalt naiste poole, lisaks tahavad nad Eestis ju ligi kolmandiku vähem palka. Seega lisab tööle võetud naisülemus meestele veelgi lisamuret oma ametikoha pärast. Ja nüüd tahetakse naistele veel rohkem õigusi anda...

Soolise võrdõiguslikkuse seadus ei aita kirjeldatud probleemides just eriti palju. Ning seetõttu on mõttetu rääkida, et teeme võrdõiguslikkuse seaduse ära ja siis on suur samm inimkonna heaks astutud.

Niisama selle seaduse üle ilkumine meeste või naiste leeris ei paranda ka olukorda - ei naistel tööturul ega meeste varase suremuse osas.

Suuri samme ühiskonnaelu muutmiseks tegelikult polegi. Võib-olla vaid revolutsioon, aga sedagi Eesti ei vaja.

Samamoodi nagu seisneb meeste probleem stereotüüpides, on ka Eesti moodi lahenduseks naistele naiste suhtumise muutmine.

Kodu ja lapsed olgu võrdselt ka mehe mure, nagu peaks ka toimetuleku eest vastutama naine ühepalju mehega.

Nii elades ei kasvata me peale uut macho-põlvkonda, kes peab end üleval agressiivselt, depressiivselt või muul kujul stereotüüpselt, näeb naist ainult blondides suurerinnalistes ja arvab, et pandav olgu ka loll. Või vähemalt rahamaias.

Niisiis, mehed ja naised on erinevad ja see on tore. Kuid võrdsuse müürimine kontoriseintesse on vaid asja üks tahk. Kohustuste ja võimaluste jagamine olgu meeles ka kodus ning peresuhetes.