Sugupoolte sõda

Raivo Raave

www.elfikelder.ee

Õndsal stagnaajal oli mul üks sõber, kes väitis ennast kirjutavat “Sugupooltevahelist sõda”. Ta ütles küll, et on juba teise osa kallal, kuid ma ei ole siiamaani sellest tekstist kippu ega kõppu kuulnud.

Vanahärra Nietzsche rääkis apolloonilisest ehk mehelikust mudelist ja dionüüsilisest ehk naiselikust. Apollooniline on kultuur. Dionüüsiline loodus. Maailm on liikumas dionüüsilisse tsüklisse.

Taas on kerkinud üles küsimus, et sugupoolte jäik diferentseeritus pole õigustatud. Kõigis inimestes on nii mees- kui naisprintsiip, nii yin kui yang - ainult suhtes on vahe. Kuigi bioloogilise soo määravad kromosoomid, jääb inimene kahesooliseks biokeemiliselt. Reaalse soo määrab suguhormoonide hulk veres… pluss kultuur.

Lisaks bioloogilisele soole on hakatud eristama sotsiaalset sugu ja sellega tegelevat distsipliini nimetatakse gender studies. Seega võib inimene olla bioloogiliselt mees, aga sotsiaalselt… kesksoost. Sellist eksperimentaalsubjektiivsust või eksperimentaalseksuaalsust nimetatakse queer-seksuaalsuseks. Siia alla käivad siis ka gayd ja lesbid ja drag queenid jne. Seega tunnistatakse sugu kultuurilisbioloogiliseks nähtuseks.

Tuleb välja, et mistahes mehes on teatud osa naisprintsiipi ja vastupidi – nagu suguhormoonegi. Kas võime siis vahest öelda, et leedi Y on näiteks 70% naine ja 30% mees, mister X aga 90% mees ja 10% naine? Eks macho tüüpki ole otsekui mingi välise kompensatsiooni otsimine sisemisele naiselikkusele.

Kas see mõlema sugupoole liikumine teise suunas – maskuliinne tempereeritus naistel ja femiinne meestel – ei ole mitte uus trend, seega mitte naiselik maailm vaid androgüünne (tegelikult küll pseudoandrogüünne) maailm või isegi kesksooline maailm?

Ja kui nüüd rääkida sellest, et mehed on sellised ja naised on jälle sellised, siis tegelikult räägime mees ja naisprintsiipidest, mida sajaprotsendiliselt kunagi reaalsuses ei esine. Näiteks kadunud Uku Masingut peeti mõnede tema kirjatükkide järgi suureks naistevihkajaks kuigi ta oli reaalelus vastupidiselt üsna tähelepanuväärne naistearmastaja.

Kui Masing kirjutab naistest, siis ikkagi eelkõige sellest naisprintsiibist. Kui ta toob näiteks tsitaadi, et vaevalt saab olla suuremat rõõmu, kui deemonitel, kui nad leidsid end Maarja Magdaleenast välja aetuna, siis see on see lihtsalt üks ütlemine, üks parool.

On õige, et mees- ja naisprintsiipide väärtused ning moraal on erinevad. Kui meesprintsiibil on põhimõtted, siis naisprintsiibil ürgne dionüüsiline programm. Mehe moraal lähtub tema põhimõtetest, naisel sellest ürgprogrammist. Naine arvestab väga sotsiaalset seadmust, kuid see ei takista tal ilma süütundeta seda rikkumast. Kui naine armastab, siis on tema jaoks kõik lubatud.

Mees ei tunne ennast ohustatuna karjäärinaisi kohates, küll aga peatub mehelik maailm ürgnaiseliku seksapiili ees. Seetõttu tundub mõneti hämmastav, et naisõiguslased on just seksuaalsust käsitlenud kui üht suurimat naise ahistajat.

Mees on üritanud seksi mitmete tabude, tavade ja seadustega panna ratsionaalsesse, tema poolt kontrollitavasse raamistikku ja see on küll ühelt poolt olnud naisele toetav, teisalt aga ka ahistav. Vahest tundub aga, et feministide naisideaal on naine otsekui mees.

Kas Sharon Stone´i laiali jalad “Basic Instinctis” ei katkesta mehelikku võimu palju kindlamini kui mistahes feministlikud traktaadid kokku?

Feminismi sõimamist peetakse vaat, et heaks tooniks. Tahaks siinkohal küll tunnustavalt öelda, et varane feminism oli inspireeritud sakraalse juurde tagasipöördumise vajadusest langeva mehelikkuse vastu ja uusfeminismis võib neid jooni taas märgata.

Sugude degradatsiooni vastutus pole siiski võrdne: see lasub enam meestel. Kui mees keeldub oma metafüüsilist abielukohust täitmast, siis ei saa olukorda parandada miski. Mehe langus on põhjuslik, naise langus selle loogiline tagajärg. KEEGI EI SAA TEHA MEEST MEHEKS PEALE TEMA ENDA. Nii, et pole kedagi süüdistada.

Pigem võiksime öelda, et kogu loodus: taimed, loomad ja isegi naised on säilitanud oma arhetüüpilise väärikuse. Erinevalt meestest.

Pärimuslik käsitlus ütleb erinevalt tänapäevasest, et inimesed ei jaotu meesteks ja naisteks mitte juhuslikult vaid vastavalt sügavale printsipide erisusele.

Mees saab oma meheksaamise missiooni täita läbi initsiatsioonilise abielu.

Võib eristada kolme abieluperioodi või kolme abielu: nigredo – oopus mustas, mille tulemusena mees vabaneb mateeria vangist, albedo – oopus valges, mille tulemusena sõlmitakse hingelisvaimne liit ja rubedo – oopus punases – mis tegelikult on uue kõrgema kvaliteedi sünd, müsteerium meheliku ja naiseliku alge kokkusulamine ja uus loodu, mis säilitab nii eripära kui uue kvaliteedi.

See liit-müsteerium oligi pärimusliku abielu eesmärgiks ja loominguks, mitte laps. Last võeti kui külalist majas.

Vast need astmed läbi teinuna saab inimesest täiskasvanud Mees. Enne seda võib ta olla mees-suur-poiss või mees-isa või mistahes. Ja muidugi sündis see pärimuslikult ühes abielus, mitte kolmes nagu erinevas nagu see tänapäeval kipub olema.

Naisel on oma olemuslik missioon, sakraalne alus ja see on ning jääb mehe omast erinevaks, säilitades erisuse ka ühendavas liidus. Naise meheks saamine on naiselikkuse vastupühendumine.

See on üsna tähtis mõte, sest selle järgi on meestel ja naistel olemuslikult vähe ühist, sest nad kuuluvad reaalsuse eri tasanditesse otsekui nad oleks eri liikidest.

Nietzsche on öelnud: “Paljudele on tõotatud abielu, kuid vähesed mõistavad, milline kuristik on tegelikult mehe ja naise vahel.”