Inimese elu – nii elukaare kulg hällist hauani kui ka üksikud perioodid

selles – on viimase kolme aastakümne jooksul muutunud

mitmete teadusharude teadlaste intensiivse uurimise objektiks.

Sotsiaal- ja humanitaarteaduste omavahel seotud erialadel on hakatud

uurima dokumente, omaalgatuslikke ja küsimise peale saadud

pihtimusi ning kujutlusi elust. Jäädes truuks oma traditsioonidele,

professionaalsetele eesmärkidele ja uurimistehnikale, on erinevad

teadusharud rakendanud erinevaid küsitlusmeetodeid, mille

alusel luuakse mitmesuguseid elulootüüpe, mõningaid aspekte rõhutades

ja teiste tähtsust vähendades. Üks nii huvi kui ka tendentslikkuse

põhjus on arusaam, et inimesed võivad sündmuste

pealtnägijate ja ühiskonna esindajatena anda läbielatud sündmuste

kohta kaudselt sellist väärtuslikku informatsiooni, mis muidu

oleks võõrale raskesti kättesaadav. Teiseks põhjuseks on asjaolu,

et uurides elusid, mille eluetapid järgnevad üksteisele ja mis sisaldavad

läbielatud sündmusi, võib välja tuua “isiksuse etnograafia”

(Marcus & Fisher 1986: 68). Oma elus kogetust jutustades ei piira

inimesed end pelgalt biograafiliste faktidega, vaid raamivad need

subjektiivsete hinnanguliste kommentaaridega, valgustades fakte

mitmest vaatepunktist ja paljastades nõnda oma mentaliteedi tundmatuid

dimensioone.

Kuigi autobiograafiate kogumine on aastakümneid olnud monograafiliste,

temaatiliste ja kogukonnauuringute etnograafiline tehnika

(“eluloomeetodi” bibliograafilised kokkuvõtted vt Gottschalk

& Kluckhohn & Angell 1945; Langness 1981; Langness & Frank

1988; Dégh 1975; Lehmann 1983; Brednich & Lixfeld & Moser &

10

1980. aastate modernistlike antropoloogide (Marcus & Fisher

1986: 45–73) valitud allikad (isiklikud mõtisklused ja vabal tahtel

kirjutatud, palutud või analüütilised eneseavamised) huvitavaid eksperimente

kultuuridevaheliseks diskursuseanalüüsiks, kuid ei

täida ootusi elulugudena. Praktiliste antropoloogide püüe ületada

kultuuriline lõhe enda ja oma uurimisobjekti vahel ei suuda panna

neid täielikult loobuma pealetükkivast ja manipuleerivast intervjueerimistehnikast.

Selmet keskenduda indiviidi esinemisele ja

minimeerida oma mõju, kujundavad nad teksti koguja ja informandi

ühistööna, mille aluseks on nendevaheline kultuurikonflikt. Saades

üha enam teadlikuks Lääne elitaarse õpetlase ja pärismaalase

vahelise lõhe ületamise lootusetusest, on antropoloogid nüüd võtnud

Antropoloogile on elulugu vahend uurimaks kultuuri üldiselt,

on arenenud huvi eluloo kui jutustuse vastu selle enese

pärast. See huvi on suhteliselt uus, sest pikka aega käsitleti folklooriteksti

pigem kollektiivse kui isikliku loominguna. Folkloori

esitajaid peeti parimal juhul traditsioonikandjateks, pelgalt pärimuse

hoidjateks ja pimedateks edasiandjateks. Niipea kui folkloristid

adusid, et laulude laulja, juttude jutustaja või lihavõttemunade

nikerdaja on teadlik agent, keda tunnustab tema kogukond, pidid

nad esitama küsimusi isiksuseomaduste ning nende rolli kohta

traditsiooni uuenemise ja levimise protsessis kui folkloori jätkumisele

kaasa aitava teguri kohta maailmas (Dégh 1985). Nii muutus

oluliste folklooriesitajate elu autobiograafiliste jutustuste kujul tähtsaks

allikaks, mis lisati nende repertuaarile, et paremini hinnata

nende kunsti (Pentikäinen 1980).

need inimesed siis andekad või andetud, suurte, maailma vapustanud

sündmuste pealtnägijad või lihtsalt sündmusteta igapäevaelus

osalejad – on põhjustatud tärganud huvist isikliku kogemuse juttude

vastu (Bausinger 1958; 1977; Dobos 1978; 1986; Dolby-Stahl 1989;

Dégh 1985; Jahner 1985). See huvi järgnes rahvaluuleuurimise algse-

11

teks objektideks olnud ja mitme põlvkonna teadlaste tähelepanu

Hilisemad folkloristide välitööd on viinud avastuseni, et

inimestel on loomulik omadus (ja vajadus) luua kogetu põhjal

sidusaid jutustusi ning et selliseid jutustusi on ebaproportsionaalselt

palju võrreldes piiratud hulgaga, mida on võimalik klassifitseerida

90), põhjustas folkloristide seas segadust ja ärevust. Uut tüüpi

ebatraditsiooniliste jutustuste leidmine on välitööl igapäevane

üllatus, ent ei tähenda muud kui rohkemate kirjeldavate nimetuste

omistamist – kaevurijutud, tuletõrjujajutud, perepärimus,

katastroofijutud, ametialased jutustused, kutseliste kalurite jutud,

sünnitusjutud jne. Charles Keil iseloomustas olukorda küüniliste

sõnadega:

Iga isiklik jutustus on olemuselt autobiograafiline. Põhimõtteliselt

selle oma elust lähtudes, kusjuures selle elu fakte on mõjutanud

tema vaated. Ilmselt on vajalik seda asjaolu arvesse võtta, nagu

ka eluloo sotsiobioloogiliste tegurite universaalsust, et leida adekvaatne

klassifikatsioonisüsteem, mis juhiks meid läbi troopiliste

vihmametsade taimestiku kombel vohava igapäevajuttude kogumi.

Peale liigituste, mis põhinevad praktilistel teemakategooriatel või

oma jutu suhtestab, ei ole seni tehtud ühtegi katset luua min-

12

git analüütilist süsteemi. Järgnevalt mõned võimaliku lahenduse

ideed.

Mis on elulugu? Narratiiv – tekst, mida võidakse edasi anda suuliselt,

vastuseks otsesele, süstemaatilisele küsitlemisele või avatud

lõpuga intervjuu käigus või struktureerituna ettevalmistatud

küsimustiku või välitööjuhendi alusel. See võib olla ka uurija ja

informandi intensiivse analüütilise vestluse tulemus. Samuti võib

see läheneda spontaansele jutustusele, milles uurijad minimeerivad

oma mõju loomulikule sotsiaalsele kontekstile (Dégh 1975),

lubades jutustajatele maksimaalset eneseväljendusvabadust – olukord,

mis on eelistatav folkloristile, kes keskendub inimese loomingulisusele.

See võib olla ka trükitud või käsikirjaline kirjatöö.

Laiemas mõttes ei pruugi elulugu olla üldse sõnalises vormis jutustatud

või kirjutatud narratiiv. Inimene võib kujundada oma autobiograafilise

ülestunnistuse ka mõnes muus sümbolilises vormis –

fotograafia, maalimine, käsitöö, kokakunsti, aianduse või mis tahes

loomingulise katsetuse abil (Kirshenblatt-Gimblett 1989).

Elulugu on märksa laiem üldmõiste kui tavaliselt tajutakse (Hofer

& Niedermüller 1988). See võib avalikumalt või varjatumalt sisalduda

rahvajututaolistes keerukates sümbolilistes vormides. Skemaatiline

ja triviaalne tõsielujutustus ning selle kõige tähelepanuväärsem

ja ilmsem fiktiivne vaste, imemuinasjutt, on mõlemad

karjäärijutud, kui mõista karjääri ajas üksteisele järgnevate õnnestumiste

ja ebaõnnestumiste jadana. Eluloos väljendatuna vastavad

need eluetapid silmanähtavalt vanusepüramiidile hällist hauani,

mida on käsitletud kujutavas kunstis alates keskajast (Bringeus

1982: 59–60).

Sarnaselt rahvajuttudele esitavad ka elulood täielikust elukäigust

ainult kilde – need on lõpetamata jutustused. Nad keskenduvad

karjäärile: karjääriredelil üles-, mitte allapoole liikumisele,

kordaminekutele, mitte läbikukkumistele. Tavaline elulugu, nagu

rahvajuttki, keskendub kõrghetkedele – positiivsetele või negatiivsetele

tegudele ja nende tagajärgedele, kusjuures mõlemad on lõpetamata

jutustused. Mõlemat tüüpi jutustused lõpevad niipea, kui

karjäärialased eesmärgid on saavutatud ja tegutsemismotivatsioon

kadunud. Sama kehtib ka ebaõnnelugude kohta – need on traagiliste

juhtumite jadad, mis lõpevad vanade eesmärkide ajutise või täieliku

hülgamise ja uutega asendamisega. Oma elust jutustaja vaatab

ajas tagasi ja peegeldab oma muljeid. Ta valib jutustamiseks

kõige mälestusväärsemad sündmused – tähtsusetutest sündmus-

13

test, millega kaasneb absurdne situatsioon, otsustavate tegudeni,

mis määravad ta saatuse ja peavad tagama, et temast jääks positiivne

mulje. Rahvajutt ei räägi iial, mis juhtus pärast seda, kui

prints abiellus väikese hanetüdrukuga ja neist said kuningas ja

kuninganna; ainult küünilised koomiksitejoonistajad näitavad meile

neid kakskümmend viis aastat hiljem tülitseva veenilaienditega

abielupaarina. Samamoodi lõpeb ka elulugu keskeas. Nii end ise

üles töötanud õlimagnaat kui ka immigrandist tubakafarmer jutustavad

oma võitlusest ja võidust, teavitamata meid oma hilisematest

ärialastest investeeringutest ja luksuslikust elust. Kui autoriteedi

(pärimusrühma) poolt kindlaks määratud karjääri eesmärk

on saavutatud, pole elu enam jutustamist väärt ja muutub privaatseks.

On selge, ei elulugu on samal määral fiktiivne ning isiklikult

ja ühiskondlikult manipuleeritav kui rahvajuttki. Mõlemaid vorme

kujundatakse ja lihvitakse kordamise, mõtetes ja sõnades uuesti

vanusepüramiidis, mille järgi on keskiga tippaeg (aktiivse) tõusuja

(passiivse) langusperioodi vahel.

Kui elulugu järgib bioloogilise elu trajektoori, mille perioodiliselt

korduvaid lõike tähistatakse samuti rituaalidega (Turner 1969),

ja kui mu väide, et elulugu sisaldub terviku või algmetena igas

inimese räägitavas jutus, osutub õigeks, võib seda vaadelda struktuurilise

allikas, tegelikkust tajutakse üksnes inimliku tõlgenduse, sümboolika

vms kaudu. Algne kogemus materialiseerub, kui inimesed

loovad oma muutujad lokalisatsiooniprotsessi abil, milles ühendatakse

traditsiooni (konventsionaalsus), jutustaja (innovaator) ja

kuulajaskonna (konformistid) soovitused. Loomeprotsess, mille

käigus elulugusid edasi antakse, korratakse, parandatakse, paljundatakse,

levitatakse, muudetakse, ja vastupidi, stabiliseeritakse

eelmainitud kolme teguri abil, kujundab nende normaalkuju (saksa

sõnavara, stiili ja koostamistehnikad. Kui analüüsida selle “traditsioonivälise”

spetsialistid on analüüsinud traditsioonina aktsepteeritud, rahvusvahelistes

ja rahvuslikes tüübi- ja motiiviindeksites klassifitseeritud

narratiive, uuritaks ka elulugusid suurema teadusliku rangusega.

Elulugu on kahetähenduslik kunstiteos. See on kellegi intiimne

pihtimus, oma enesekohaste tunnete ja vaadete avamine, sügavalt

14

isiklik, tundeline ja siiras. Samal ajal on see ettevalmistatud ja läbiharjutatud

avaldus avalikkusele. Rohkem või vähem kaldub ta kainest

reaalsusest kõrvale, et saavutada oma eesmärk: lavastada selline

imago, millisena inimene tahab teistele näida. Seega järgib eluloo

konstrueerimine sama käitumisviisi nagu avalik esineminegi

(Goffman 1959; 1967; 1971). Jutustus on tõelisuse ja fiktsiooni, ideaalsete

ja reaalsete elementide segu – seega lugu elust, nagu see on, ja

elust, nagu see peaks olema. Enamgi, iga eluloos sisalduva väljendi

taga on ühiskonna määratud ja traditsiooni seadustatud mudel. Iga

ühiskonna liige võtab tegelikult vastu karjäärikavandi, stsenaariumi

või juhised, mida järgida ja täide viia. Inimene pingutab, et järgida

seda võimalikult täpselt ja täita ühiskonna ootusi, kuid stsenaariumi

elluviimise võimalused on sama mitmekesised kui inimeste

mentaliteedid. Seetõttu võib igat eluloo jutustamist võtta unikaalsena,

teatava tüübi variandina. Tüübi (mudeli) konstrueerib sotsiaalne

rühm, mis kavandab oma liikmeskonna karjäärid.

Kuigi karjäärijutte on palju rohkem ja enamates variantides kui

selgelt biograafilisi “ühemõõtmelise” (Lüthi 1981: 8–12) imemuinasjutu

tüüpe, seab nende arvukusele loomulikud piirid inimese võimalike

karjääride hulk. Karjääri määrab inimese koht sotsiaalses

võrgustikus. Kindlasti määravad inimeste positsioonid, rollid ja

suhted oodatud karjäärimudeli täitmiseks vajalikud käitumismudelid,

nagu Daniel Bertaux ja Isabelle Wiame (1981) veenvalt kirjeldavad,

viidates pagarite elulugudele – need tingimused määravad

stsenaariumi motiivid. Loomulikult laiendab karjäärijutustuse

piire ja võimalikku tüüpide arvu asjaolu, et iga inimene kuulub

mitmesse sotsiaalsesse rühma. Peale suguluse, vanuse, soo, ameti

ning poliitiliste ja usuliste vaadete alusel rühmitamise võivad elulood

keskenduda ka mõnele paljudest vabatahtlikest meelelahutus-,

hobi-, filantroopia-, haridus- ja muudest ühendustest. Rühmakuuluvuse

tunnistamine võib täita terve eluloo või ka ainult osa

sellest. Ühendus võib olla määrav teatud eluetapil, luues rohkem

või vähem koordineeritud diakroonilise jada. Iga rühma mudel (tüüp)

reguleerib ja normeerib materiaalset elu, ning ettemääratud tegude

sooritamist. Traditsiooni, konventsiooni ja identiteedi sõnastamine

kuuluvad elu sümboolsesse ideoloogilisse sfääri, mis mütologiseerib

ja folkloriseerib käitumist ning säilitab, kindlustab ja

vajaduse korral muudab materiaalset elu. Nii kavandatuna on elulood

mudelid, mis esindavad oma säilimise eest võitleva ühiskonna

15

Kuigi progress on möödapääsmatu ja põlvkonnavahetusega kaasnevad

sotsiaalsed muutused, on karjäärimudeli aluseks konservatiivsed

printsiibid. Ühiskond kaldub üldiselt säilitama väärtusi ja

norme, mis uskumuse kohaselt sobisid eelmistele põlvkondadele ja

on neilt päritud. Tänapäeva sidumine minevikuga ja esivanemate

kui ainulaadsete väärtuste püstitajate austamine annab turvatunde

ja tõotab sotsiaalse korra säilimist ning ühiskonna edasikestmist

ka tulevikus. Sellised ideoloogilised skeemid ühendavad rahvastikurühmi

rahvuste ja kutsealade siseselt. Normide edasiandmine

ühelt põlvkonnalt teisele toimub väikseimas üksuses, tuumperekonnas.

Karjääri kavandavad vanemad ja lapsed ühiselt perekondlikus

(Horkheimer 1936). Vanemad kohandavad ja sotsialiseerivad

järelpõlve anakronistliku väärtushinnangute süsteemi järgi,

mis sobib siiski üldsuse väärtushinnangute süsteemi (König 1976:

9–12). Elulood on seega vanemate generatsiooni kavandatud ideoloogilised

käitumisjuhised, mis kindlustavad lojaalsuse traditsioonile.

Nad on ilustatud patriootilise ja religioosse retoorikaga ning

kanoniseeritud näidetega, mis peavad aitama inimesel kohaneda

talle omistatud (mitte vabalt valitud) rollide ja karjääriga. Austus,

lojaalsus ja isegi aukartus traditsiooni ees jääb, kuigi maailm muutub.

See austus pühade, iidsete väärtuste vastu aitab säilitada karjääriprojektsioonide

pidevust. Aja jooksul neid kohandatakse ja tõlgendatakse

uusi ideoloogiaid silmas pidades ümber.

Eelöeldu illustreerimiseks piiritlen tänapäeva maa- ja linnaühiskondades

jätkuvalt eksisteerivad naise karjääristsenaariumi püsivaimad

elemendid. Süvenemata evolutsionistidest eelkäijatesse ja

jättes välja naise imagot kujundavate bioloogiliste faktorite universaalsuse,

keskendun karjääristsenaariumile, mis on arenenud Euroopas

ja Ameerikas viimase kahe sajandi jooksul ning avaldub rahvajuttudes

ja nende tänapäeva vastetes.

Selle aja jooksul on naise staatust mõjutanud mitmed radikaalsed

muudatused. Vastates majanduslikule ja poliitilisele surutisele

1981: 92), ja osalevad praegu rohkem kui iial varem liikumises,

(Harris 1981: 92) kukutamist. Pärast Teist maailmasõda on muid

16

poliitilisi uuendusi pooldavate liikumiste loodud soodsas poliitilises

kliimas tõstnud kogu maailmas pead feministlik liikumine. See on

muutunud tugevaks jõuks poliitilisel areenil, väideldes inimkonna

ajaloo ümberkirjutamise poolt põhjusel, et traditsiooniliselt on see

(Personal Narrative Group 1989: 3). Võitlus võrdsete õiguste

tunnustamise eest kandus ideoloogilisele pinnale: feministlikud humanitaar-

1, tsiteeritud Babcock 1987: 91 järgi). Väideldes informandi subjektiivset

vaatenurka esindavate naiste elulugude poolt, toovad Lawrence

C. Watson ja Maria-Barbara Watson-Franke (1985: 183) esile, et antropoloogid

on kujutanud naisi meeste defineeritud olendeina, aktsepteerides

naisi, kes sobivad ühiskonna konventsionaalsete normidega,

ning rõhutades andmeid, mis toetavad meestekeskset arvamust

naistest, kuid ignoreerides vastupidist kinnitavaid andmeid.

Selle tulemusena kerkib naise elu esile vaid seoses mehega ja tema

elu maailmatunnetuslik aspekt on täiesti kõrvale jäetud.

391). Nende panuseks teadmisesse on olnud näidata, kuidas peegelduvad

folkloor kirjeldab naiste imagoid, soorolle ja stereotüüpe ning kuidas

naised folkloori sümbolkeeles võitlevad meeste domineerimise

vastu või kohanevad sellega.

Traditsioonilises patriarhaalses ühiskonnas välja arendatud ja

traditsiooniliste väärtuste keskel tekkinud naise elustsenaarium

ei ole emantsipatsioonivõitluse mõjul muutunud üleöö. Kuigi tänapäeva

tehnoloogiline ühiskond pakub rohkem võimalusi, on säilinud

mudel (Friedan 1963). Selle koostisosad ja sellega seotud uskumused

kuuluvad argisesse kõnekeelde ning neid tugevdavad

meedias ilmuvad folkloristlikud, ajakirjanduslikud, teaduslikud ja

kirjanduslikud käsitlused. Traditsioonilised rahvajutud, muganda-

17

tud lastemuinasjutud, isiklikud pihtimused, mälestused, novellid,

armastusromaanid (nii raamatutena kui ka ajakirjades), filmid, teater,

tele- ja raadiosaated, reklaam, koomiksid jne aitavad kaasa stsenaariumide

mitmekesisusele. Igaüks neist edastab omal viisil ideoloogilist

sõnumit, mis kinnitab vanamoodsat sotsiaalset ja majanduslikku

mehe ja naise tööjaotus-, õigus- ja võimusüsteemi. Isegi

pealiskaudne allikate uurimine ületaks selle arutluse piirid, mistõttu

jään kahe üsna ekstreemse näite piiridesse: naise kui sõltuva

koduperenaise biograafia rahvajuttudes (ja selle ümbertöötatud kirjanduslik

versioon muinasjutus, mille abil õpetatakse ja sotsialiseeritakse

lapsi) ning illustreeritud naisteajakirjades. Need on sama

karjääri kaks alatüüpi.

Sugude eraldamine ja soorollide projitseerimine algab kohe pärast

lapse sündi. Elurollide stsenaariumid, mille mängimist meestelt

ja naistelt oodatakse (Sanday 1981: 15–51), suhestuvad kui tervikliku

soojätkamissüsteemi kaks poolt. Kahe rolli edukas ettekandmine

garanteerib säilimise. Kuna erinevad sotsiaalsed süsteemid

nõuavad nende rollide mitmekesist tõlgendamist, esineb siin ajalooliselt

oluliselt varieerumist. Samas on siin ka märkimisväärne

järjepidevus, eriti ideoloogilises mõttes. Kuigi patriarhaalse perekonnasüsteemi

sisseseadmine pärineb Piiblist ja sai keskaegses

Euroopas kristluselt jõudu juurde, on sugupoolerollide feodaalsed

elemendid nüüdisaegses ühiskonnas senini säilinud (Weber-Kellermann

1975; 1983).

See süsteem omistab juhirolli mehele, kes on abikaasa, isa, leivateenija,

materiaalsete hüvedega varustaja ja seega perekonna

absoluutne autoriteet. Et täita seda rolli, peab ta olema kompetentne,

tugev, ettevõtlik, aktiivne, agressiivne ja iseseisev. Perekonna

esindajana peab ta tegelema ühiskondlike asjade, poliitika ja sõjaga,

et vallutada ja kaitsta. See tegevus viib teda tihti kodust eemale

(Rosaldo & Lamphere 1974: 27) ja seksuaalset truudusetust oma

mis sisaldab ülemuslikke ja autoriteetseid väärtusi (Warner

1961: 120).

Naise roll on komplekssem, ehkki keskendunud kolme kohustuse

kogu aega nõudvad kohustused aheldavad majapidamise külge, välja

arvatud hetkedeks, mil ta saab kirikus hingelist toetust. Naine on

perekonna tugisammas; tema teeb kodust turvalise sadama, miniatuurse

omaette maailma. Ta kannab, hooldab ja harib mõlemast

18

soost väikseid lapsi, andes neile moraalsed väärtused, aga mees

vaatab seda pealt. Ta valmistab ja pakub toitu ning korraldab sellega

seotud rituaalseid ja sotsiaalseid tarbimisvorme. Abikaasa esindajana

hoiab ta korras kodusiseseid perekonnasuhteid (Epstein

1971: 40). Kuigi naine toodab tohutult energiat, sõltub ta oma mehest.

neiu ja et viimane on nii abitu ega suuda enese eest hoolitseda,

kaitseb mees teda kodus. Naine võlgneb talle täieliku lojaalsuse,

Kuigi alles abielu (ja sellest tulenevalt laste sünnitamine) tähendab

pakkuda. Kurameerimise ajal peavad traditsioonilised maa- ja linnanaised

väljendama ilma igasuguse teeskluseta tagasihoidlikkust,

passiivsust ja usinust ning nägema kenad välja. Naiselikkus tähendab

alistuvust ja alluvust, välja arvatud juhul, kui isa või abikaasa

(märts 1959: 100, 156) edastas aastal 1959 läbi viidud rahvusvahelisest

poiste küsitlusest saadud vastuseid, mille kohaselt tüdruk

ahvatlev rõivastus, meik, parfüüm, ehted. Salajased võrgutamisnipid

on sama olulised kui praktilised ja hingelised omadused.

Sellal kui mees jäetakse oma partneriotsingutel üksi, on terve majandusharu

spetsialiseerunud naise ettevalmistamisele “paaritumismänguks”,

nagu võib järeldada arvukatest naiselikule seksapiilile

Naise karjääristsenaariumi põhilised tunnusjooned võivad vastupidiselt

mehe karjääristsenaariumile – mille olen visandanud

paljude osundamiseks liiga triviaalsete allikate põhjal alates etnograafilisest

kirjandusest kuni tänapäeva meediast ja isiklikust kogemusest

leitud sugemeteni – olla lõpetamata ja eelarvamuslikud,

kuid nad on märkimisväärselt ühesed, olles struktureeritud mehelikule

sõltumatusele vastanduva naiseliku sõltuvuse ümber. Niisugune

fundamentaalne tegevusväljade jaotumine sugude vahel on

loogiline, nagu see peabki olema, kusjuures see jaotus on loonud

vastastikuse sõltuvuse ja asendamatuse. Selles sümbiootilises suh-

19

20

tes on aga mehe tegevusväli avalik ja näib seega olulisem, naise

oma aga privaatne, seega kodune ja teisejärguline ning tõttöelda

Lamphere 1974: 17). Ükskõik kui oluline naise panus ka oleks,

alaväärtustatakse naiste sfääri järjekindlalt; kui naine ületab piire,

kutsub see esile nii meeste kui ka naiste kriitika. Nõnda tugevdatakse

kaasa mehelike ja naiselike isiksuste kujunemisele. Meeste ja

naiste vahel ei ole looduslikku ega kultuurilist dihhotoomiat – siin

209; Ortner 1974; Dowling 1981: 4).

Ühel suvel olid mul külas kaheaastane Peter ja tema ema. Lapse

sünnist saadik oli mulle korduvalt kinnitatud, et Peter on tõeline

poiss. Nüüd oli mul võimalus kogeda, et see tähendas ema (ja

täiskasvanute maailma) kokkulepet, et poisid vajavad paha tuju

leevendamiseks ergutust, nõudes pidevalt tähelepanu ja teenindamist,

kirjutab Nancy Chodorow (1974: 48). See on ema võimu all toimuv

initsiatsioon imikust poisiks saamisel.

Hiljem, kui poiss oskab pesapallikurikaga lüüa ja hakkab palli

mängima, võtab isa tema õpetamise üle, eemaldades teda naiselikust

autoriteedist. Lasteaias peab ta jätkama oma agressiivset

maailma ründamist, vastasel juhul kutsutakse teda – milline häbi!

– memmekaks. Koolis joonistab ta koletisi, autosid, veoautosid ja

lennukeid – mänguasju, millega ta mängib. “Näita neile!”, “Tee neile

tuupi!” on isa ja treeneri rõõmsameelsed julgustused. Sellest hetkest

algab tema kohanemine meeste maailmaga, isegi kui isa jääb

eemale ja on liiga hõivatud, et vabastada poeg kodusest naiste keskkonnast,

tõukab see ta endast eemale ja sunnib isa eeskuju järgides

iseseisvust saavutama (Chodorow 1974: 66). Raamatud, mida

poisile lugeda antakse, on ulmekirjandus, fantastika ja seiklusjutud.

Kuni küpsuseni ei hooli ta naiselikust sarmist, headusest, õrnusest

ega teistest naiselikest omadustest, nõrgema soo tunnustest.

Ameerika teismelised noorukid alustavad kurameerimist siis,

21

ajal sinna, kus kummitab. Hirmunud tüdruk varjub vastse meeste

Samal ajal peavad tüdrukud arendama endas vastupidiseid võimeid.

teisiti kui poegadega; nii käivad noored tüdrukud oma ema

jälgedes ja neist saavad “väikesed naised”. Nancy Chodorowi järgi

õpivad tüdrukud tegelema inimestevaheliste suhetega perekonnas

ning naiseliku isiksuse alustalaks saavad vastandina maskuliinsele

isiksuslikkusele suhted ja sidemed teiste inimestega (Chodorow

1974: 8). Tüdrukud peavad olema kenad nagu nukud, kuulekad ja

allaheitlikud. Patriarhaalsele perekonnale oli alati pettumus, kui

pere nime edasi kandva poja asemel sündis sotsiokultuuriliselt vähemtähtis

tütar. Nukrate detailidega dramatiseerivad muistendid

ja jutud tüdruklapse sünnitamise häbi – otsekui oleks see needus

või julm karistus pahateo eest.

Noorele emale tähendab tütre sünd lapsepõlve pikendust, luba

mängida, panna riidesse ja kallistada nukku, peamist mänguasja,

mis tüdrukutele antakse, et neid emarolliks ette valmistada. Kuigi

ka poisslapsed saavad oma algse kasvatuse emalt, nõrgeneb see

suhe nende kasvades, samas kui tüdrukud jäävad seotuks. Mängud,

mida nad õpivad, valmistavad neid ette täiskasvanuea kohustusteks;

mänguliselt matkitakse täiskasvanud naise ülesandeid –

toiduvalmistamist, kodu koristamist, laste kasvatamist. Väikestele

tüdrukutele meeldib matkida täiskasvanud naisi, nagu nad neid iga

päev koduses keskkonnas näevad. Nad panevad end hästi riidesse,

meigivad, mängivad pidudel käimist ja jutuajamist täiskasvanute

probleemidest, mida nad on pealt kuulanud, väljendavad tärkavat

teadlikkust seksapiili olulisusest. Tüdrukud joonistavad lilli, linde

ja liblikaid. Neid laidetakse agressiivse käitumise ja poisilike mängude

mängimise eest. Kui nad nii käituvad, kutsutakse neid poissmarideks.

Emad loevad pisitütardele muinasjutte. Hiljem loevad

need lapsed jutustusi, armastusromaane ja nende sarjadena algkoolitüdrukutele

avaldatavaid analooge, nagu kaheksa- kuni kaheteistkümneaastastele

et õpetada ja lõbustada järgmist põlvkonda koduhoidjaid. Feministlik

kirjanik Carolyn See avastas ühes gümnaasiumiklassis, et tüdrukud

oskasid nimetada mitmeid rahvajutte, samas kui poisid ei

22

suutnud meenutada ühtegi (Dégh 1983). Kay Stone teatas, et tema

eksperimendis ei suutnud mehed vanusest olenemata jutte meelde

tuletada (Stone 1985: 130).

Valmistades end ette emarolliks, mängivad väikesed tüdrukud

nukkude – oma lastega. Kolmkümmend kaks aastat tagasi lõi Ruth

Handler Barbie. Ta on öelnud:

Barbie tunnussõnaks on glamuur. Ameerika (ja viimasel ajal kogu

maailma) eelpuberteetikutele on Barbie-nukk nende unistuste täitumine.

Ta on noor seksuaalne olend ideaalse sihvaka figuuri, peibutava

rõivastuse, meigi ja ehetega, Miss Ameerika krooni pretendent.

Tema elu ja abielu poiss-sõber Keniga on imelise, konfliktivaba

õnneliku lõpu lubadus, mis ka rollimängudes läbi mängitakse

tüdruk (Motz 1983: 122). Tänapäeval on Barbie’l turul palju

võistlejaid, tahavad feminislikud kriitikud seda või mitte. Lastele

Traditsioonilised rahvajutud paljastavad palju selle kohta, millisena

ühiskond tahab end näha, millisena tahetakse hoida selle ühiskonna

korda ja tagada selle järjepidevus. Õpetlased teavad seda

ammu ja on teinud seetõttu palju tööd nende näiliselt lihtsate, naiivsete

ja skemaatiliste tekstide uurimisel. Oletades, et pinnapealsed

jutud kasutavad kunstilist metafooride keelt, mis varjab sügavamat

tähendust, võtsid nad ülesande teada saada, mida jutud tegelikult

räägivad oma kandjatele, millist käitumist või tegevust nad

peale suruvad. Mõningaid uurijaid motiveerisid praktilised eesmärgid.

Terved lastekasvatajate, psühholoogiaüliõpilaste ja käitumis-

23

sotsioloogide põlvkonnad, kogedes naiseliku jutustamise populaarsust

lastetubades, on vaielnud, kas jutud on alla kümneaastastele

sootus muinasjutueas lastele kasulikud või kahjulikud, kuid nad ei

ole mõistnud kahte asja. Esiteks, fikseeritud (trükis avaldatud) jutud,

mida nad analüüsisid, ei esinda kõiki ühiskonnas levivaid lugematuid

variante. Üldist tähendust ei ole, on erinevad tähendused

erinevate inimeste jaoks erinevates situatsioonides (Röhrich 1985;

1988; Holbek 1987). Enamgi, jutte jutustavad (loovad) mitte lapsed,

vaid täiskasvanud täiskasvanute jaoks. Seetõttu, kuigi need võivad

sisaldada lapsepõlve jäänukeid, ei ole nad täiuslik katsematerjal

varase lapseea fantaasiate paljastamiseks.

Traditsioonilistes ühiskondades on jutuvestmine täiskasvanute

ajaviide, millele lapsed ligi ei pääse. Euroopas, mis on ime- ehk nn

tavalise muinasjutu (AT 300–1199) taimelavaks, oli pikim proosaeepiline

vorm traditsiooniliselt ringireisivate töömeeste pärusmaa, kes

tõid need küladesse täiskasvanutest segakuulajaskonna ette (Dégh

1979; 1984). Seda tüüpi jutt läks ühiskonna eliidi seas moodi oma

võluva lihtsuse tõttu, mida nii Charles Perrault kui ka vennad Jakob

mõeldut). Sajandeid motiveeris kirjanduslikku mugandamist nostalgia

talupoegliku lihtsameelsuse järele (folklorism ei ole uus nähtus!)

ja oma osa selles nostalgias mängis väljamõeldis, et lihtsaid jutte

rääkisid lihtsad vanad naised: emad, vanaemad ja ammed. On hästi

teada, et kuigi vendadel Grimmidel ei õnnestunud müüa oma muinasjutukogumikku

kui tõsiteaduslikku väljaannet, sai selle selgemasõnalisest,

naistele ja lastele mõeldud ümberkirjutusest ühes lugude

moraali taluvuspiiri ületavad tagamõtted.

Tähelepanuväärne on, et Grimmide jutumudel avaldas laastavat

mõju hilisematele professionaalsetele ja asjaarmastajatest jutuvestjatele.

Kuigi nad on kõikide laste sotsialiseerimise teenistuses

– Grimmide jutud pakuvad mudeleid nii tüdrukutele kui ka

poistele (Zipes 1979–1980; Bottigheimer 1987; Tatar 1987) – muutusid

naissoost peakangelasega lood populaarsemaks. See on arusaadav,

sest, nagu juba öeldud, võttis isa üle mingis vanuses poiste

vaimse kasvatuse. Naiste karjääristsenaarium muutus juttudes eriti

märgatavaks (Zipes 1982) ja säilitas oma meeldivuse naiseliku käi-

24

tumise hartana ka tänapäeva muinasjutujärgsel ajastul, eriti tänu

sellele, et hilisemad kogujad järgisid Grimmide toimetamispõhimõtteid.

Jutuarhiivid ja väljaanded on täis moonutatud tekste, mis jätavad

mulje, et rahvajuttudes puudusid täielikult seks, sündsusetused

ja ropud väljendid. Kui tänapäeva kogujad poleks välitöödel

käinud, aktsepteeriksime me paljude auväärsete folkloristide romantilist

väidet, et külarahvas oli puhas ja süütu, vastandina rikutud

ja liiderlikule linnarahvale.

Rahvajutt biograafilise narratiivina kirjeldab inimese tõusu anonüümsusest

tunnustuseni, vaesusest rikkuseni, inetusest iluni,

vallalisusest abiellu ja tühisusest võimule. See jutustab sündmuste

jada: tegude katkematu rida paigutatakse ajalistesse raamidesse

alates sünnist läbi lapse- ja noorukiea kuni küpsuseni. See on seikluslik

reisijutt, kus tuleb ette takistusi katsete ja proovilepanekute

näol. Loo kangelane võib olla nii mees kui ka naine, kusjuures

leidub ka mõningaid jutte, kus võib esineda kas mees- või naissoost

peategelane (nagu AT 510, 531, 327 ja 400), ent mees- ja naissoost

peakangelasega juttude vahel on selged erinevused. Loomulikult

sisaldab rahvajutt kui biograafiline narratiiv, mis kirjeldab peategelase

seiklusi ja tõusu kuulsusesse, ka ühesugusel määral kannatusi

ja alandamist.

1987: 75).

kõigest ilma jäetud ja rõhutud ning teeb teekonnal edukusse

läbi imetabase muutuse (Panttaja 1988). Kuid mehe karjääris on

peategelase eesmärgiks ja selle täitumiseks võimu omandamine ja

naise võitmine, kusjuures sageli on need kaks omavahel seotud.

Selles skeemis on kangelanna autasuks, kuigi ta teeb kõike muud

kui ootab tegevusetult. Ta manipuleerib kangelasega, paneb proovile

tema vastupidavuse,